Welcome to The Nurkse School Ideas Bank / Tere tulemast Nurkse instituudi Ideedepanka

Meil on mitu head uudist:

1. Oleme ikka elus ja blogime jälle üle pika aja!

2. Oleme vahepeal muutunud Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudiks: www.ttu.ee/nurkse

3. Meie blogi on edaspidi aktiivsem ja ilusamas kohas - The Nurkse School Ideas Bank: http://nurkseschool.tumblr.com/

4. Meid saab jälgida ka läbi Facebooki, Twitteri (@NurkseSchool) ja rss-i: http://nurkseschool.tumblr.com/rss

5. Seda blogi enam ei uuendata.


We have several great news:

1. We are still alive and blogging again after some time!

2. We have become the Ragnar Nurkse School of Innovation and Governance: www.ttu.ee/nurkse

3. Our blog will be more active and nicer to enjoy - The Nurkse School Ideas Bank: http://nurkseschool.tumblr.com/

4. We can be followed and liked also in Facebook, Twitter (@NurkseSchool) and via rss: 
http://nurkseschool.tumblr.com/rss

5. This blog will not be updated anymore.

Lae kehtestamine sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osale

By Ringa Raudla, Vanemteadur, Avaliku Halduse Instituut, Tallinna Tehnikaülikool

Sotsiaalmaksu lagi on kasutusel päris paljudes Euroopa riikides (ELi liikmesriikidest 18s riigis) ning ka USAs. Samas on raske teha üldistusi, kuna nii sotsiaalmaksude süsteemid kui ka neis kasutusel olevad laed on vägagi erinevad. Sarnane süsteem, mida planeeritakse kehtestada Eestis (kus sotsiaalmaksu lagi on seotud keskmise palgaga), on kasutusel Poolas, Rumeenias ja Slovakkias, kuid ka nendes riikides on lagede suurus väga erinev (Poolas on laeks 30-kordne keskmine palk, Rumeenias 5-kordne ja Slovakkias 3-kordne). Lisaks lae suurusele erinevad süsteemid ka selle järgi, kas lagi on kehtestatud vaid töötajate endi poolt tehtavatele maksetele, tööandjate maksetele või mõlemale poolele ning kas lagi kehtib kõikidele sotsiaalmaksu tüüpidele või vaid osadele. Näiteks Suurbritannias, Iirimaal, Rootsis ja Ungaris kehtib lagi vaid neile maksetele, mida teevad töötajad, aga mitte tööandja maksetele. Enamikus riikides rakendub lagi vaid osadele sotsiaalmaksudele. Täpset võrdlust Eestile leida on seetõttu keeruline ja seega tuleks antud lahenduse argumente ja mõju vaadelda eelkõige Eesti kontekstis ja võttes arvesse Eesti maksusüsteemi tervikuna.

Üks oluline argument, mida sotsiaalmaksu lae õigustamiseks kasutatakse, on, et kuna vanaduspensioni suurus sõltub elu jooksul sotsiaalkindlustussüsteemi tehtud sissemaksetest, siis väga jõukate inimeste puhul, kelle poolt tehtud sissemaksed süsteemi on kumuleeritult väga kõrged, läheksid riiklikud väljamaksed väga kõrgeks (ning nii ulatuslikke väljamakseid riigilt jõukatele inimestele oleks raske poliitiliselt õigustada).

Ka Eestis sõltub – vähemalt praegu kehtivate reeglite järgi – inimeste tulevane vanaduspension nende eest makstud sotsiaalmaksust (täpsemalt siis sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast). Igal aastal inimese eest esimesse pensionisambasse tehtud makset võrreldakse keskmisega ning arvutatakse individuaalne aastakoefitsient. Pensionile minnes summeeritakse kõik kogutud aastakoefitsiendid kokku (ja nn. kindlustusosaku suuruse leidmiseks korrutatakse see aastahinde väärtusega). Kui praeguseni on pensionide suuruse peamiseks diferentseerijaks olnud nn. staažiosak, mis sõltub töötatud aastate arvust enne aastat 1999 (enne seda piisavalt täpset individuaalset arvestust makstud sotsiaalmakse üle ei peetud), siis mõne aastakümne pärast on nn. kindlustusosak, mis sõltub tehtud sissemaksetest, oluliselt kaalukam ja see võib põhimõtteliselt viia suurte erinevusteni riiklikes pensionites. Kuigi 2007. aastal tehtud muudatus pensionide indekseerimisel, mille puhul pensioni baasosaku (s.t. selle osa, mis on kõigile võrdne) indekseerimisel korrutatakse indeks eelnevalt läbi faktoriga 1.1 ja aastahinde indekseerimisel faktoriga 0.9, vähendab mingil määral pensionide ebavõrdsust ja suurendab solidaarsust, siis on veel raske hinnata, mida selline solidaarsust suurendav muudatus täpsemalt pensionide suurustele tulevikus tähendab. Võib kahelda, kas suured erinevused riiklikes pensionites tulevikus poliitiliselt vastuvõetavad on. Kui aga pensioni arvutamise valemit tulevikus veel täiendavalt ümber tahetakse teha, siis võivad tekkida tulised põhiseaduslikud vaidlused, kuna õigustatud ootuse printsiibi kohaselt võis kõrgepalgalistel olla juba tekkinud ootus saada ka esimesest sambast kõrget pensioni. Tegelikult on huvitav, et see 1.1 vs 0.9 indekseerimise „trikk“ ühiskonnas tähelepanu ei saanud, sest ka selle vastu oleks võinud kodanikud kohtuteed alustada – eriti need, kes otsustasid II sambaga mitte ühineda, toetudes eelnevatele I samba pensioni arvutamise reeglitele, mis sidus sissemaksed ja väljamaksed otsesemalt kui praeguseks muudetud süsteem. Tõenäoliselt oli selle muudatuse vaikse aktsepteerimise põhjuseks see, et selle mõju oli nii läbipaistmatu (kuna pensioni arvutamise valem on üsnagi keerukas).

2001. aastal kehtestatud valem pensioni suuruse arvutamisel oli kantud ideest, et kui inimese poolt makstud sotsiaalmaks mõjutab tema pensioni suurust, siis vähendab see ümbrikupalkade maksmist. Samuti tundus õigustatud olema ka argument, et kes süsteemi rohkem on sisse maksnud, peaks ka kõrgemaid väljamakseid saama. Millegipärast ei suudetud (või ei tahetud) sellise pensionivalemi puhul ette näha, et selline mudel võib viia väga suure ebavõrdsuseni vanaduspensionäride seas tulevikus.

Tulevaste pensionide ebavõrdsuse perspektiivist vaadatuna võib sotsiaalmaksu lae kehtestamine ehk õigustatudki tunduda, aga siiski tekib küsimus, kas poleks mõttekam muuta veel täiendavalt pensionide arvutamise valemit (ja kehtestada nt. väljamaksetele lagi või kehtestada lagi maksimaalsele aastakoefitsientide summale, mis on kindlustusosaku arvutamise aluseks), selle asemel, et vähendada rahalisi vahendeid, mis praegu esimesse sambasse laekub. Esimeses sambas võib lähiaastatel nii või teisiti juba rahalisi laekumisi vähemaks jääda, kui kriisiaegse II samba maksete peatamise kompenseerimiseks käivitub skeem, mille kohaselt mõnda aega on riigipoolsed sissemaksed II sambasse mitte 4%, vaid 6%. Kui I samba pensioni arvutamise valemit muuta, siis tuleks sellega juba kohe kiirustada, kuna muidu tekivad tulevikus väga tõenäoliselt põhiseaduslikud vaidlused.

Sotsiaalmaksu lae kehtestamise puhul Eesti kontekstis tuleks analüüsida ka seda, kui regressiivse või progressiivse mõjuga on ülejäänud maksusüsteem. Sotsiaalmaksu lae kehtestamine teeks sotsiaalmaksust regressiivse maksu (ja seega keskmine maksumäär langeb, kui teenitud tulu kasvab). Paljud muud maksud Eestis on juba nii või teisiti regressiivse mõjuga (nt. aktsiisid ja ka käibemaks). See tähendab, et vaesemad ühiskonnagrupid maksavad suurema osa oma teenitud tulust maksudeks. Progressiivse elemendina toimib peamiselt vaid tulumaksuvaba miinimum, kuid muid progressiivse mõjuga makse (nt pärandimaks, kinnisvara maks, mitmeastmeline tulumaks) Eestis ei ole ja seetõttu suurendaks sotsiaalmaksu lagi veelgi enam Eesti maksusüsteemi regressiivsust. Samuti vähendaks sotsiaalmaksu kehtestamine oluliselt sotsiaalkindlustuse süsteemi solidaarsust ja võimalust kasutada sotsiaalkindlustust vähemalt mingilgi määral sissetulekute ühtlustamise instrumendina.

Mil määral aitaks antud muudatus luua juurde uusi kõrge lisandväärtuse ja -palgaga töökohti? Üheseid vastuseid empiirilistest uuringutest teiste riikide kohta ei ole võimalik leida. Eesti kontekstis sellele küsimusele vastuse saamiseks tuleks kõigepealt analüüsida, kui tundlikud on kõrge palga saajad maksumäärade muutmisele (ehk kui elastne on tööjõu pakkumine kõrgepalgaliste seas). Eesti kohta tehtud empiirilised analüüsid näitavad, et kõrgepalgaliste puhul on tööjõu pakkumise elastsus madalam, kui see on madalapalgaliste puhul, s.t. madalapalgalised reageerivad maksumääradele tundlikumalt. Neid aspekte silmas pidades peaks sotsiaalmaksu reformimine pigem keskenduma sotsiaalmaksu alammäärale, mitte ülemmäärale. Tekib ka küsimus, mil määral on antud idee tegelikku eeldatavat mõju analüüsitud (ja uuritud seda, kas ja mis ulatuses praegune kehtiv sotsiaalmaksu süsteem ikkagi takistab töökohtade loomist kõrge lisandväärtusega sektorites). Kui riik soovib teatud sektorite arengut soodustada, kas poleks seda mõtet teha paremini sihitult (nt andes toetusi või maksuvabastusi konkreetsetes valdkondades tegutsevatele firmadele või näiteks teadus- ja arendustegevuses töötavatele töötajatele)? Samuti, selleks et mitte sotsiaalkindlustuse eelarvet kärpida, kas poleks mõtet kasutada kõrge lisaväärtusega töökohtade loomise soodustamiseks pigem tulumaksu või pakkuda selliste töökohtadele otse palgatoetust?

Vaesus – sotsiaalne norm?

By Egert Juuse

Ameerika Ühendriikides kuulutati sõda vaesusele juba 1960ndate keskpaiku, samas kui Euroopas jõuti tõdemuseni selle olulisusest 2010. aastal, “tähistades” Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastat, millest ilmselt paljud ei ole kuulnudki. Esmaspilgul jääb mõistetamatuks, miks jäi mullune üle-Euroopaline algatus Eestis varjusurma, kui kõrvutada eelnenud “innovatsiooniaastaga” ja seda saatnud furooriga - sündmuste laiaulatuslik kajastus rääkimata nende poliitilise vankri ette rakendamisest. Heites aga pilgu Eesti poliitilisel maastikul valitsevale ideoloogilisele mõttelaadile, võib riigiaparaadi tasandil mõista seksapiili puudumist vaesust puudutavates küsimustes, ent meedia ja laiema avalikkuse passiivsus, kui mitte ükskõiksus, debati algatamises tõstatab paratamatult küsimuse: kas vaesus ja sellega lahutamatult seotud tööpuudus ongi aktsepteeritavaks normiks kujunenud ehk teisisõnu, vähemgi kriitiline mõtlemisvõime valitseva majandus- ja tööturupoliitika osas on minetatud?

Kolm aastat hiljem pärast 2008. a lahvatanud globaalset finantskriisi peegeldab reaalsus tänases Eestis senise poliitilise kursi võimetust lahendada ühte põletavamat sotsiaalset probleemi. Eesti majandus on triivimas stagflatsiooni, kus juba pikemat aega oleme euroala riikide seas juhtinud edetabelit ametliku pikaajalise töötuse määra, aastase inflatsiooni ning suhtelise vaesusmäära osas. Nende indikaatorite taustal peaks mõtlemisainet pakkuma kaks tõsiasja: 1) viimaste aastatega on üheks riskigrupiks tõusnud 16-24 aastased noored, kelle seas saab täheldada vaesus- ning pikaajalise töötusmäära kasvu, ning 2) parimas tööeas - 25-49 - inimkapitali raiskamine, kus 14% elab suhtelises vaesuses. Milliste hoobadega on siis püütud olukorda lahendada?

Langusaastate töövõitudena on muuhulgas esitletud Tööpuuduse vähendamise ja töötute tööle aitamise tegevuskava 2009-2010, Eesti majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava 2008-2011, Arengufondi Valget paberit Riigikogule jpm. Nimetatud dokumentide läbivaks sõnumiks on soodsa ettevõtluskeskkonna loomine era(välis)investeeringute mahtude kasvatamiseks, ekspordile panustamine, makromajandusliku stabiilsuse poole püüdlemine ning aktiivse tööturupoliitika juurutamine läbi paindlikkuse tagamise koos täiendus- ja ümberõppega. Teisisõnu, juhindutakse arusaamast, et erainvesteeringutel ja ekspordil põhineva majanduskasvu najal pudeneb “saiapalukest” ka vaesematele, kelle elujärg sellevõrra paraneb, ning vaesusprobleemi kõrvaldamiseks tuleb ennekõike muuta inimest, mitte kehtivat institutsionaalset korda.

Valitsuse kinnisidee uute investeeringute saamiseks on saavutamas fetišistlikud mõõtmed, mille taustal ei olda suudetud täheldada tõsisasja, et erainvesteeringutel ja ekspordil põhinevasse kasvustrateegiasse on sisse programmeeritud inflatsioonilised arengud, mis kahandavad vaesema elanikkonna ostujõudu ning paratamatult päädivad turbulentsete sündmustega finantsmaastikul. Keskpikas perspektiivis võimendab välisinvesteeringutel ja ekspordil põhinev kasvustrateegia majandustsüklilisi kõikumisi, destabiliseerides finants-makromajanduslikku keskkonda – ajapikku kaldub eelistus vähemlikviidsete varade kasuks ning kasvab erasektori võlakoorem. Taolise stsenaariumi puhul jõuame ringiga tagasi vana probleemi juurde, kus Eesti maksusüsteemi iseärasuste taustal võtavad majanduskasvust koore niigi paremal elujärjel olijad, mistap tulemuseks on vaid kasvav lõhe sissetulekutes, vaeste osakaalu tõus ning krahhijärgne armee töötuid. Sisuliselt on tegemist võitjateta võidurikastumisega, kus suurimad kaotajad on sinikraed ja vaesem elanikkond. Tasub heita pilk Eesti makronäitajatele enne 2008. a sündmusi maailmas, et mõista, kuhu taaskord suundume.

Aktiivsete tööturumeetmetega saab vaesuslõksu jäänutele pakkuda vaid võimalust sellest väljaronimiseks, kuid eeldusi võimaluste realiseerimiseks tänases Eestis pole loodud – olles kui hüpiknukk välisinvestorite meelevallas, jääb välisinvesteeringutele toetuva strateegia kontekstis osa tööealise elanikkonna oskuste-teadmiste sobitamatus tööturu vajadustega püsivaks probleemiks. Pealegi, arvestades Eesti majanduses valitsevaid struktuurseid probleeme, võtaks ümberõppe positiivsete mõjude avaldumine aega aastaid. Loo kurb pool on aga see, et hektilise tööstus(innovatsiooni)poliitika taustal süstitakse koolitusega vaestele vaid lootust, et ehk läheb nende kompetentse kunagi tulevikus tarvis. Seega vaatamata üllatele eesmärkidele, mida väljapakutud meetmetega soovitakse saavutada, ei ole ükski neist mõjusaks lahenduseks vaesusprobleemi kõrvaldamisel. Piltlikult öeldes üritatakse majandus- ja tööturupoliitikatega õpetada ujumist, kui vaid keegi basseini vee ka sisse laseks...

Üheks vaesust ravivaks rohuks ehk “basseiniveeks” ei ole midagi muud kui koordineeritud täistööhõive tagamine koos madalama sissetulekuga isikute elustandardit parendava sotsiaalkindlustus- ja maksusüsteemiga. Näiliselt lihtne lahendus, kuid Eesti oludes poliitiliselt teostamatu, vähemalt tänasel päeval. Väljakujunenud maksusüsteem on valitsuse püha lehm, mida kui ekspordiartiklit “müüakse” välismaailmale, ning teisalt hellitatakse naiivset lootust, et turujõud on võimelised saavutama täistööhõivet olukorras, kus nii era- kui ka avalik sektor on otsustanud säästukuurile minna. Mida annaks siis üleüldse teha? Suurt midagi olukorras, kus valitsus on langenud eneseimetluse ohvriks, sipeldes poliitilise nartsissismi ahelais – pälvimaks välismaailma heakskiitu täidame lakeiliku eeskujulikkusega ettekirjutisi ja soovitusi, kui vaid mõned ebamugavad erandid välja jätta. Üheks selliseks on ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon, mis näeb muuhulgas ette iga inimese õigust tööle. Selle klausli taustal võiks valitsuse viimase aja tegemisi pidada lausa “kriminaalseks”, kus solidaarsuse lipu all on nõustutud andma Eestipoolset garantiid euroala päästefondi, samas kui igasugune arutelu riigipoolse töökohtade garanteerimise programmi rakendamise võimalikkusest kui ühest moodusest võitlemaks vaesuse ja tööpuudusega Eestis on päevakorrast välja jäetud.

“Riik kui viimse abinõuna tööandja” (employer of last resort ehk ELR) kontseptsiooni ellukutsumine ehk töötute rakendamine avalike teenuste ja kaupade pakkumiseks on üheks realistlikuks alternatiiviks, mida rakendatud paljudes riikides (Ameerika Ühendriigid, Argentiina jpt.). Samas, mainitud käsituse korraliku eestikeelse vaste puudumine ilmestab juurdunud ideoloogilise mentaliteedi kitsarinnalisust, mis väljakujundatud sotsiaalkindlustussüsteemiga on sisuliselt institutsionaliseerinud Eestis almusühiskonna ehk vaeseks olemise. Riiklike investeeringute, innovatsiooni edendavate riigihangete ja kogunõudlust stimuleerivate meetmete vajalikkust ei saa kahtluse alla seada, kuid vaesuses virelevaid riskigruppe puudutavad need väga kaudselt, kui üldse, mistõttu vaid sihtgruppidele suunatud meetmetega on võimalik saavutada soovitud tulemusi. Töökohti võib läbi avalik sektori luua väga erinevalt - alates stipendiumiskeemide rakendamisest kuni otseste töökohtadeni, mis vähendavad sotsiaalseid kulusid ning võimaldavad leevendada teisi ühiskonnas eksisteerivaid probleeme, nt. lastehoiu- ja hoolekandesüsteemis ning heakorratöödel, kui valitsuse tasandil ei hakata programmist poliitilist profiiti lõikama, stigmatiseerides abivajajaid. ELR-iga saavutatav inimeste kindlustunde paranemine on stiimuliks erasektorile suurendamaks nõudlust tööjõu järele, mille tulemusena toimub vaid tööjõu siirdumine ühest sektorist teise.

ELR ei ole “lõplik lahendus probleemile”, vaid üks alternatiividest, mida tasuks poliitikutel oma mõtteharjutusrepertuaari lisada, samas kui selles vaid tondi nägemine peegeldab poliitilist skisofreeniat. Saab kindlasti välja tuua poolt- ja vastuargumente, ent ELR ja kapitalism ei ole üksteist välistavad. Seega oleks aeg hakata mõtlema süveneva euro-kriisi oludes alternatiivsetele võimalustele, sealhulgas riigi rahanduse valdkonnas, kuidas kohalikku majandust ja ennekõike elanikke jalule tõsta. On sinisilmne loota, et ainuüksi välisinvesteeringud suudavad tagada stabiilse ja jätkusuutliku majanduskasvu, rääkimata majandusarengust, mistap tänaste ja tulevaste ühiskondlik-majanduslike arengute taustal hellitan lootust, et poliitiline eliit on võimeline tõstma oma intellektuaalset kapatsiteeti ning võimekust tegeleda komplekssete väljakutsetega, millega lähiajal tuleb silmitsi seista.

Is addressing fragmented EU Aid useful without focussing on productive capacity?

By Riaz K. Tayob

At an 11 November lecture at Tallinn University EU Development Commissioner Andris Piebalgs very candidly highlighted the need for the EU to have “a more determined system” for its aid to address the fragmentation in European delivery. What does this mean in terms of development cooperation, and what should cooperation include?

Since member states manage their own aid, Piebalgs' frankness in the discussion was important, not least, because it offers the possibility both of reducing transaction costs (cited as more than half of all aid, due in part to monitoring and evaluation) but also of centralising control at the EU level. As Piebalgs stated, this would not only mean more work for his department but offers the possibility of enhancing the EU's voice in the global aid debate as one of the largest donors.

Since aid dependency can breed ostensible civility if not servility, being critical of EU aid runs the risk of seeming ungrateful. But this is necessary, if good outcomes are the intention. And while there is lots to be commended in the EU's new development aid architecture, there are some concerns about the prescriptions that flow from Piebalgs' diagnosis.

Part of the prescription involves tying EU aid procedurally with EU external/foreign relations. Piebalg's explained that EU aid, under his control, to particular countries would essentially have to be vetted first by Baroness Ashton (EU High Representative for Foreign Affairs and Security Policy). This may be seen as promoting greater coherence of EU policies, but it is also competent to see it as a more explicit formalisation of aid as an instrument for enhancing EU foreign policy objectives. However, countries like the United Kingdom for instance maintain (at least in principle) a separation between foreign affairs and development cooperation.

This brings to the fore the substance of what the EU hopes to achieve from its aid, aside from Piebalg's explicitly mentioned concerns about “competition” with China in resource rich developing countries, in particular on the African continent.

Recently, there has been a great deal of debate on the efficacy and effectiveness of Aid which has become more mainstream. At a time of budgetary crisis in the rich world this is hardly surprising. However many of these arguments were made before or just at the beginning of the Global Economic Crisis which saw an unprecedented stash of cash made available for a reckless financial sector – cash that was somehow not available for binding international obligations on aid.

Dead Aid (by a former Goldman Sachs economist Dambisa Moyo of Zimbabwe) and Ending Aid Dependence (by Prof. Yash Tandon former director at the South Centre, Geneva) raise substantive diagnostic issues beyond fragmentation.

Moyo states that aid is often misappropriated, unproductive and most importantly leads to indebtedness. Moyo also argues that aid crowds out investment and local initiatives. Tandon argues against “aid dependence”, aid ought to be on a solidarity basis. He is firmly against aid that has compulsory “ideological” conditionalities. He adds that certain types of aid, like concessional financing, are included in the OECD definition of aid but are questionable as aid per sé and lead to significant outflows from poor countries. That is, not all aid was in the form of grants, lots of it was in fact lower cost loans, which have to be paid back!

Competing national development needs within Europe has put the spotlight on aid and its outcomes. And much of the discussion misses some important elements. A dalliance on aid statistics sheds light on the lack of development outcomes despite generosity.

Rich countries often “pledge” large amounts of aid (usually when the media is present) but actually pay out significantly lower amounts, which is called the “commitment”. This practice is unashamedly formalised in OECD statistics. So one could almost forgive EU taxpayers for feeling aggrieved that so much is spent without denting persistent poverty – they see the announcements in the media spotlight but not the follow up “commitment” (which is rarely if ever given coverage).

However these feelings need to be contextualised. There is an international legal obligation on the developed countries to provide a certain amount of aid (0.7% of their gross national product) that has been disregarded by most rich countries, even in the good years, with the notable exception of the Nordic countries. Piebalg's contrition for Europe not honouring its international legal obligations was, therefore, welcome.

Issues of distribution of aid between poorer countries also needs to be considered, particularly so if there is a link to foreign relations. For instance aid and foreign relations make strange bedfellows. In the poorest country in the world, Afghanistan, from the perspective of a villager, the rich world policy was to throw bombs first, followed by food. With these types of contradictions 'winning hearts and minds' of Afghans is undoubtedly made more complicated where simple folk could easily view foreign powers as more incoherent than local elites!

In the discussion with Piebalg's, another substantive critique was made by Prof. Rainer Kattel of Tallinn University of Technology. Kattel said that EU aid did not really focus on building up of technological and productive capacity. It also lacked a focus on developing much needed state capacity, which many developing countries lacked. He added that the main international aid agenda, that of meeting the the Millennium Development Goals (MDGs), dealt with the symptoms of poverty rather than its causes.

While Piebalgs was clear that under the Lisbon Treaty the objectives were to alleviate and eradicate poverty, it is reasonable to deduce that Kattel's critique implies that poverty alleviation is emphasised over poverty eradication. If as Piebalgs said, aid cannot be provided indefinitely, then more weight needed to be given to poverty eradication. Poverty alleviation, while needed, may not on its own reduce aid dependency. Poverty eradication offers a solution and would mean developing and distributing productive capacity in poorer countries so that they can take care of themselves.

Building productive capacity is about wealth creation, or what Prof. Erik Reinert's work refers to as increasing the size of the economic pie, rather than redistribution of what is already there.

The contrast between the current strategies of poverty alleviation (MDGs) and its successful eradication (e.g. the Marshall Plan in post-World War II Europe) is stark – what is measured tells this tale in a compelling way. MDGs indicators include measures like increased access to water, reduced mortality, etc. The Marshall Plan focused on what and how much was produced in a country, prices, employment levels, etc. While it is tempting to think that the world is too much changed from the post-war time, the failure of the adopted strategies based on MDG-type welfare clearly indicate otherwise (unless of course blame is cast exclusively on the recipients themselves).

Poverty eradication, and the need for ending aid dependency, demands a focus on building up the capabilities of poor countries to increasingly provide for their own needs while the symptoms of poverty are dealt with. This points to the need for a fine balance, and this directionality certainly matters for the EU's aid strategy. As Prof Erik Reinert points out, productive capacity is what needs to be distributed around the world as a wealth generating machine. But this is precisely where coherence is lacking between Piebalgs and the EU's DG of Trade. But that is another story...

Inflation vs. the Autonomous Individual

By Wolfgang Drechsler

Recently, I have argued that the notorious German fear of inflation, allegedly based on Weimar Republic experiences of hyperinflation, is not irrational but very rational indeed, not because of history, but because of the present. In a recent contribution entitled "In Praise of Inflation", James Surowiecki, in my opinion probably the best economics journalist currently active (not surprising as he writes for The New Yorker, the thinking person’s Economist, and then some), explains why moderate inflation as such is often good for the economy and that fear of inflation as such, and anywhere, is irrational. He concludes by saying,

This intuitive prejudice against inflation may not be purely rational, but in normal times it’s beneficial: it encourages sober habits and discourages quick fixes. But, in times of crisis, other policies may succeed where pure rectitude can’t. … the economy doesn’t exist, in the end, to reward virtue and punish vice. It exists to maximize our well-being, and, currently, doing that may require helping the undeserving and irresponsible, if only because there are so many of them. Boosting inflation isn’t the right policy, but it may just be the correct one.

But as is well-known, there are beneficial aspects of inflation well beyond crisis times. This is of course Keynes’ argument, i.e., to quote Rainer Kattel,

Inflation is actually a form of the hermeneutical circle: the way we think the future will pan out changes our current economic behavior. If we think prices won't rise, or even fall, then why should we consume or invest now, since if the real value of our savings is bound to grow, postponing economic activity and hoarding cash makes a lot of sense. However, if everybody does that, we will get a stagnating economy that might easily end up in a crisis. That, and not crisis investment, is the main Keynesian argument for government spending and deficits.

Also, the other way around, if we think that prices will be very volatile in the future, again why should we consume or invest now? However, if we assume that there will be a moderate growth in prices, it makes a lot of sense to consume or invest now, as this way, we can profit from current lower prices and by investing actually reap future higher prices. In that sense, moderate inflation is a function of moderate growth as well. That's why Keynes thought that government should essentially always run deficits, as this way, there's always slightly more money around than really needed and thus there's moderate inflation that then feedbacks into economic behavior.

And of course, in situations with high debt levels, moderate inflation is doubly interesting or good as it favors current investment over past debts and current savings.

The problem with inflation, however, crisis or no crisis, is that “the people” don’t like it much. As Surowiecki explains,

A 2001 study that looked at the “macroeconomics of happiness” found that higher inflation put a severe dent in how happy people reported themselves to be. The distaste for inflation is such that a 1996 study (titled, aptly, “Why Do People Dislike Inflation?”), by the Yale economist Robert Shiller, found that, in countries around the world, sizable majorities said that they would prefer low inflation and high unemployment to high inflation and low unemployment, even if that meant that millions of extra people would go without work.

So, naturally, the challenge to good economists and policy-makers is, according to Surowiecki, to explain to the people why moderate inflation is actually in their own interest.

Or is it? That depends on what economics is for. Keynes, in a speech towards the end of his life, declared that economists are the "trustees, not of civilization, but of the possibility of civilization." The entire idea of democracy is to prevent experts, who do not only think they know best, but who actually do know best, from making the final decisions, because the rule of the expert does not exactly have a good track record in human history. (And the reasons for that are, among other things, that we cannot agree on what is best; that if we could, we couldn’t communicate it; that human happiness is a moving target; and so on and so on.) Our civilization, from the polis to today’s democracy, from public sphere to public policy, is based on the assumption of autonomous individuals who can make up their own minds and who have a meaningful idea of what is good for them. They make the basic choices, and those basic choices actually form what the polis, the comune, the state in the end is about (Leo Strauss’ point) – because choices could be otherwise as well, but they are the way they are, yet they can and do develop. The Good Life in the Good State, Aristotle’s goal of living together in a structured manner in place and time, is objectively ascertainable, but it rests on the combination of subjective decisions regarding what the Good Life actually is. Economics, again, is to enable this; it’s not a substitute for the Good Life – it’s a means, not an end.

If that is so, if a majority of people, everywhere on the globe, say that they'd rather not have inflation, because for them, monetary stability is more important, for a variety of reasons (choosing not to reward the unworthy; choosing as much stability and predictability as possible as high priorities in life), and if they know what the negative effects may be or even will be (and of course, in economics this is never fully clear), then if one basically believes in those autonomous individuals – and the form of human consociation based on this, which is Democracy –, this is a very strong argument in favor of currency stability and against inflation.

In other words, my point is that the popular anti-inflation stand, according to Shiller’s indeed still extremely interesting research, may not be just good or bad economics but rather, like institutions such as private property or monogamous marriage, a way-of-life choice within the polis, and thus beyond the say of the expert.

Of course, these things can change. Of course, things have been different – memories of William Jennings Bryan and the "Cross of Gold" come up. Of course, happiness research has always suggested, and now has come to the agenda again (such as Derek Bok in a recent book) that people do not know what makes them really happy. Of course, in a moderately rational world, people should pay attention to rational arguments. Of course, if one feels strongly that inflation increases human happiness, one should do what one can to make people see this. And thus, the discourse can and must be kept open.

But still, fear of inflation, if, as I suggest, it at least often is really based on choice and priority setting, however subconsciously, is not irrational then, because basic world-view-based goals are beyond the rational/irrational divide – that divide is about questions of how to achieve those goals. That may be very regrettable indeed from an economic policy perspective, but many of our choices are like that. In the end, what matters isn’t the correct policy, but rather the right one, and the system in which we have chosen to live, Democracy, has been set up precisely to make the chances higher that sometimes, the right things are actually done – or at least that the wrong ones are avoided as often as possible.

Tööandjate manifesti tähendusest

By Erkki Karo

Majanduse struktuursete muutuste üle on võimalik arutleda nii emotsionaalselt ja omakasupüüdlikult kui ka neutraalselt ja analüütiliselt. Kumba mõttemaailma võiks kuuluda Tööandjate manifest? Ametiühingute eestkõnelejad ning isegi peaminister on sildistanud manifesti esimesse kategooriasse, kuid neid silte on seatud suuresti samamoodi emotsionaalselt ja ehk ka isiklikest huvidest lähtuvalt.

2008. aastal ilmus innovatsiooni ja tehnoloogilise arengu uuringute valdkonnas raamat Small Country Innovation Systems (toimetanud Charles Edquist ja Leif Hommen), mis võrdleb omavahel viite kiire tehnoloogilise arengu ja majanduskasvuga majandust (Aasia tiigrid ja Iirimaa) ning viite küpsema majandusstruktuuriga ja väiksema kasvudünaamikaga arenenud riiki (Skandinaavia riigid ja Holland). Sellest raamatust võib tuua välja huvitavaid mõtteid ja järeldusi, mis võiksid olla olulised ka praeguse Tööandjate manifesti sisu ja reaktsioonide valguses.

Ühe huvitava paradoksina tuuakse raamatus välja järeldus, et kui vaadata erinevate riikide suutlikkust seada prioriteete majanduspoliitika struktuursete arengute kujundamisel, strateegiliste valikute tegemisel ja poliitikate koordineerimisel (n. migratsiooni- ja maksupoliitika sidumine tööstus- või innovatsioonipoliitikaga jne.), siis kiiresti arenevad Aasia riigid on suutnud seda teha lihtsamini ja efektiivsemalt, kui küpset heaoluühiskonda esindavad Skandinaavia riigid. Skandinaavia riikidele heidetakse ette, et viimastel kümnenditel on nende tegelik arengupotentsiaal pidurdunud ning järjest keerulisemaks on muutunud strateegiliste poliitikate kujundamine ja valikute tegemine. Selle tulemusena on riiklikud majanduspoliitikad muutunud hägusaks ning ei oma piisavalt olulist mõju majanduse sisulistele arengutele, et käia kaasas tehnoloogiliste muutustega. Samas väidetakse, et nüüdseks on need tendentsid üha enam esile kerkimas ka kiire arenguga Aasia riikides.

Huvitaval kombel ei seletata seda paradoksi mitte liiga suure riigi või liiga keeruliste poliitikatega, mida riik ei ole võimeline ellu viima. Vastupidi, raamatu autorid väidavad, et põhjused, miks kiire arenguga riigid on varasemalt suutnud ellu viia tugevaid ja kohenemisvõimelisi poliitikaid ning küpsed riigid on viljelenud pigem struktuurseid arenguid mittetoetavaid hägusaid poliitikaid, seisnevad hoopiski poliitikaid mõjutavate huvigruppide koosseisudes ja tugevuses.

Raamatus väidetakse (hüpoteesi tasandil), et Aasia tiigrid saavutasid majanduskasvu ja tehnoloogilise arengu, kuna nende arengutee alguses puudusid ühiskonnas tugevad huvigrupid traditsioonilistes, kuid väheneva lisandväärtusega tööstusharudes, mille eesmärgiks oleks status quo säilitamine (ehk oma positsiooni säilitamine läbi suuremate riiklike toetuste või väiksemate riiklike piirangute ja koormiste). Seetõttu said ka riigid rakendada tugevate prioriteetidega poliitikaid ja viia ellu põhimõttelisi visioone, mis tagasid tehnoloogilise arengu ja majandusliku kasvu.

Tänaseks on aga Aasias esile kerkinud oht, et ‘eilsed’ uued tehnoloogiad ja tööstused on muutunud samasugusteks traditsioonilisteks valdkondadeks, kus lisandväärtus kaheneb, mistõttu tööstuste huvid ja ootused riiklike poliitikate suhtes on muutumas. Samamoodi, Skandinaavia riikides on raamatu autorite väitel viimastel kümnenditel olnud läbivaks oluliseks mõjuteguriks just traditsiooniliste tööstuste huvigrupid, kelle eesmärgiks on olnud status quo säilitamine, mis on võimalik läbi üldiste, häguste ja horisontaalsete poliitikate, mille peamiseks eesmärgiks ei ole majanduse struktuursete muutuste läbiviimine (horisontaalse poliitika näiteks võiks olla sotsiaalmaksu lagi kõikidele kõrgepalgalistele töökohtadele; tugevate prioriteetidega poliitika näiteks võiks olla sotisaalmaksu lagi IKT ja teiste kõrgtehnoloogiliste valdkondade T&A töötajatele vms.).

Innovatsiooni kontekstis räägivad nii visionäärid kui ka poliitikakujundajad väikeettevõtete, uute start-up’ide (n. IKT puhul poisid naabri garaažist) ja muude seni avaldumata ettevõtlikkuse initsiatiivide tähtsusest ja nende riikliku toetamise olulisusest. Tööandjate manifesti esitanud Tööandjate Keskliidu liikmeskonnas (ja ka nõukogus) on uute tehnoloogia valdkondade esindajad, väikeettevõtjad ja võimalikud uue ‘Eesti Nokia’ omanikud selgelt vähemuses.

Seega, kuigi me ei saa selgelt väita, et Eestis domineeriks tugevad traditsioonilised tööstusharud uute tärkavate tehnoloogia valdkondade üle, võivad huvigruppide mõjujooned ja eesmärgid poliitikas olla ühesemalt selged – eriti kui uutes tehnoloogiavaldkondades domineerivad väikeettevõtted, virtuaalsed ja globaalsed tegijad, võrgustikud jne., kellel ei ole kombeks rahvuslikke huvigruppe ja käegakatsutavaid kogukondi luua, või nendele loota.

Selles valguses, ehk on Tööandjate manifest ‘vanakooli’ (heas mõttes) meeste nägemus, mitte kõikide praeguste ja tulevaste tööandjate nägemus, mille kõrvale oleks vaja konkureerivat mõttekäiku ettevõtjatelt, kelle jaoks ei ole tulevik mitte 2011-2015, vaid kuskil kaugemal tehnoloogilise arengu trajektooril. Samas, kui selline mõttekäik on tõene, siis peaks ehk ka riik vaatama üle oma majanduspoliitika kujundamise mudeli, kus avaliku sektori poliitikakujundamise võimekuse asemel eelistatakse loota ettevõtlust ja tööstust esindavate organisatsioonide visioonide ja nägemuste peale. Kui viimased on selgelt ühele poole kaldu, siis on oht, et kogu majanduspoliitika kisub kreeni või ei vasta tuleviku ootustele ja vajadustele.

The Myth of German Inflation Fears

By Wolfgang Drechsler

Germany’s stubborn insistence on austerity rather than increased spending to stimulate economic recovery is the worst possible stand to take at the current moment of the global financial crisis; it shows that nothing has been learned from history, that Keynes is still not understood in Berlin and that at the end of the day, Europe, the European Union and the Euro, and even the world economy, may go down in flames because of German stupidity. And why are Germans being so stupid? Just because of the irrational fear of the repetition of history, the German hyperinflation of 1922-1923, an outright mythical event which until today conditions Germany’s (and that means the Germans’) attitude towards spending vs. savings. Politicians from Sarkozy via Barroso to Obama and opinion leaders from Krugman via Dean Baker to Soros agree on that, and you can read it in many of the current G-20 and G-8 statements and comments as well.

Nevertheless, this is complete nonsense. The myth here is not the German hyperinflation at all – the myth is that the German attitude towards austerity vs. demand stimulation is in any way significantly based on that historical event. How much does history really matter in Germany – at least, pre-World War II history? How much does the average German really know about the hyperinflation of yore? Next to nothing, I would say – the majority of Germans has probably never even heard of it, as horrible and disastrous an event as it was. But how much can the past really hold sway over the present? It seems to me that only the burned child shuns the fire and that among today’s German decision-makers, opinion leaders and citizens, almost nobody consciously remembers that time. If we say that in order to halfway understand what the inflation meant, you had to be 16 years old when it happened (otherwise this is too abstract a topic, rather than say a war), that means you had to be born by 1907 at the latest. In this case, you would be at least 103 today – which my philosophical teacher Hans-Georg Gadamer in fact was when he died in 2002, and he had remained a public intellectual until the end, but he is still a rare exception. Sure, the hyperinflation is used as an image, as a reference point, as an illustration, but not more – which is also my experience from Germany, where I am right now as well, and one side of my family even did suffer heavily during the hyperinflation. Hyperinflation references in the German media are usually to foreign statements, not to the event itself. Historical events that people don’t remember are not “real” – unless propaganda and/or family lore renarrate them again and again in such a way that they become immediate and relevant again, and the hyperinflation, as I mentioned, seems somehow too abstract and complex for that. In any case, whatever the reason, the hyperinflation is not “immediate”, as Gadamer would have said, in today’s Germany at all.

In order to understand the German attitude right now, therefore, especially if one is concerned about it and if one thinks it stands in the way of crisis-appropriate policy, it is important to discard this faith in the myth and to try to find out what the real reason for this harsh anti-inflation stand is. My answer is that Germany’s strict opposition to inflation is perfectly rational, the opposite of being myth-based, and that there is indeed a connex between spending policies and inflation. Many Germans, if not most (and certainly most of a key segment of the population, the large middle class which is the foundation of the political system), have their assets in currency-based investments and are not in debt, or at lest perceive themselves that way either for now or for the immediate future, and any inflation is a net loss for them, and they have paid into a (currently) very well-working social and medical insurance system that likewise appears to hinge on a stable currency. As their life quality and future rest on this, and as they were always and unequivocally promised again and again by all politicians, experts and bankers that the currency will remain stable, it’s hardly surprising that they would mind, and indeed mind very much indeed, if this were not the case anymore. I basically agree with Adolph Wagner of course that all private property is state-created rather than natural, indeed that it is a function of the state, but it’s hardly surprising that people want to at least keep what they have if they have been assured again and again that they may keep it.

Add to this that a positive overall effect of inflation on the German, and indeed European and global, economy can be claimed but not proven within our ruling episteme, i.e. the system that conditions what we take for true or false: Insisting on a low inflation might bring the entire system to a collapse, so that in the end, Germany would have to pay anyway, but it only might – some, perhaps many (but certainly not all) economists may claim that it does, but how does that add to any likelihood of it being true in the eyes of a well-informed German citizen? Thus, being totally opposed to inflation and to policies that are conducive to or even based on it, is entirely rational for a German citizen. This is also the systemically correct and even ethical position because democracy is based at least to some extent, and even to a necessary one, on voters voting their genuine interests as perceived.

But how can one call the rational pursuit of economic self-interest ethical? Well, one can if one is a Smithian in any case, but the key aspect to realize in this context is that if one claims that Germany should take up its responsibility for the welfare of Europe and the European Union and its fellow Europeans, one ignores that there is no European identity – yet – in Germany or elsewhere. Maybe there should be (I myself would certainly like that), but that is not the issue – the issue is that it is not the case. The European project has, to a good extent even purposefully, dodged the creation of a European identity, and it is just absurd to claim now that there should be one, or even that it should come about because of the crisis. So, even if a higher inflation (even a mildly higher one than exists) were desirable on a European level, on the German level, it is not. A vast majority of Germans do not feel pan-European solidarity to the extent that they want to finance other countries, especially if those – especially Greece – are reported again and again to have brought their economic problems largely upon themselves by corruption and leisure orientation, even if that was well-known but calculatedly ignored by the EU and its other member countries.

All this means that Germany’s stand against inflation is not a case of an evil elite imposing wrong economics on a witless and hapless people, but of politicians representing the well-considered self-interest of their electorate (although it would appear anachronistic to most Germans to ascribe any sort of competence and policy design to the Merkel government right now). And this, in return, is, as I stated just a moment ago, close to the very definition of democracy. One may call it populism, but democracy necessarily entails a popular element.

One may not like any of this, but the problem then is elsewhere. It is in the missing European identity in Germany (and elsewhere), the missing willingness to part with one’s money, a lack of empathy, a lack of leadership – but under the current circumstances, the fact that Germans generally don’t want any inflation of what for them is primarily their currency is as normal as it is that the German leadership therefore doesn’t push, or at least consent to, inflation either, or at the very least, hesitates and delays. It has nothing to do with the legacy of the hyperinflation of 1922-1923, which, if anything, is simply used as an illustration among those in the German discourse who are already familiar with the topic. If one minds the German position and thinks it should be revised, one would be wiser to think about arguments addressing the genuine – and rational – German concerns over inflation, rather than whining about the power of a myth that, in the way it is claimed to, does not even exist.