October 11, 2011

Vaesus – sotsiaalne norm?





By Egert Juuse


Ameerika Ühendriikides kuulutati sõda vaesusele juba 1960ndate keskpaiku, samas kui Euroopas jõuti tõdemuseni selle olulisusest 2010. aastal, “tähistades” Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastat, millest ilmselt paljud ei ole kuulnudki. Esmaspilgul jääb mõistetamatuks, miks jäi mullune üle-Euroopaline algatus Eestis varjusurma, kui kõrvutada eelnenud “innovatsiooniaastaga” ja seda saatnud furooriga - sündmuste laiaulatuslik kajastus rääkimata nende poliitilise vankri ette rakendamisest. Heites aga pilgu Eesti poliitilisel maastikul valitsevale ideoloogilisele mõttelaadile, võib riigiaparaadi tasandil mõista seksapiili puudumist vaesust puudutavates küsimustes, ent meedia ja laiema avalikkuse passiivsus, kui mitte ükskõiksus, debati algatamises tõstatab paratamatult küsimuse: kas vaesus ja sellega lahutamatult seotud tööpuudus ongi aktsepteeritavaks normiks kujunenud ehk teisisõnu, vähemgi kriitiline mõtlemisvõime valitseva majandus- ja tööturupoliitika osas on minetatud?

Kolm aastat hiljem pärast 2008. a lahvatanud globaalset finantskriisi peegeldab reaalsus tänases Eestis senise poliitilise kursi võimetust lahendada ühte põletavamat sotsiaalset probleemi. Eesti majandus on triivimas stagflatsiooni, kus juba pikemat aega oleme euroala riikide seas juhtinud edetabelit ametliku pikaajalise töötuse määra, aastase inflatsiooni ning suhtelise vaesusmäära osas. Nende indikaatorite taustal peaks mõtlemisainet pakkuma kaks tõsiasja: 1) viimaste aastatega on üheks riskigrupiks tõusnud 16-24 aastased noored, kelle seas saab täheldada vaesus- ning pikaajalise töötusmäära kasvu, ning 2) parimas tööeas - 25-49 - inimkapitali raiskamine, kus 14% elab suhtelises vaesuses. Milliste hoobadega on siis püütud olukorda lahendada?

Langusaastate töövõitudena on muuhulgas esitletud Tööpuuduse vähendamise ja töötute tööle aitamise tegevuskava 2009-2010, Eesti majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava 2008-2011, Arengufondi Valget paberit Riigikogule jpm. Nimetatud dokumentide läbivaks sõnumiks on soodsa ettevõtluskeskkonna loomine era(välis)investeeringute mahtude kasvatamiseks, ekspordile panustamine, makromajandusliku stabiilsuse poole püüdlemine ning aktiivse tööturupoliitika juurutamine läbi paindlikkuse tagamise koos täiendus- ja ümberõppega. Teisisõnu, juhindutakse arusaamast, et erainvesteeringutel ja ekspordil põhineva majanduskasvu najal pudeneb “saiapalukest” ka vaesematele, kelle elujärg sellevõrra paraneb, ning vaesusprobleemi kõrvaldamiseks tuleb ennekõike muuta inimest, mitte kehtivat institutsionaalset korda.

Valitsuse kinnisidee uute investeeringute saamiseks on saavutamas fetišistlikud mõõtmed, mille taustal ei olda suudetud täheldada tõsisasja, et erainvesteeringutel ja ekspordil põhinevasse kasvustrateegiasse on sisse programmeeritud inflatsioonilised arengud, mis kahandavad vaesema elanikkonna ostujõudu ning paratamatult päädivad turbulentsete sündmustega finantsmaastikul. Keskpikas perspektiivis võimendab välisinvesteeringutel ja ekspordil põhinev kasvustrateegia majandustsüklilisi kõikumisi, destabiliseerides finants-makromajanduslikku keskkonda – ajapikku kaldub eelistus vähemlikviidsete varade kasuks ning kasvab erasektori võlakoorem. Taolise stsenaariumi puhul jõuame ringiga tagasi vana probleemi juurde, kus Eesti maksusüsteemi iseärasuste taustal võtavad majanduskasvust koore niigi paremal elujärjel olijad, mistap tulemuseks on vaid kasvav lõhe sissetulekutes, vaeste osakaalu tõus ning krahhijärgne armee töötuid. Sisuliselt on tegemist võitjateta võidurikastumisega, kus suurimad kaotajad on sinikraed ja vaesem elanikkond. Tasub heita pilk Eesti makronäitajatele enne 2008. a sündmusi maailmas, et mõista, kuhu taaskord suundume.

Aktiivsete tööturumeetmetega saab vaesuslõksu jäänutele pakkuda vaid võimalust sellest väljaronimiseks, kuid eeldusi võimaluste realiseerimiseks tänases Eestis pole loodud – olles kui hüpiknukk välisinvestorite meelevallas, jääb välisinvesteeringutele toetuva strateegia kontekstis osa tööealise elanikkonna oskuste-teadmiste sobitamatus tööturu vajadustega püsivaks probleemiks. Pealegi, arvestades Eesti majanduses valitsevaid struktuurseid probleeme, võtaks ümberõppe positiivsete mõjude avaldumine aega aastaid. Loo kurb pool on aga see, et hektilise tööstus(innovatsiooni)poliitika taustal süstitakse koolitusega vaestele vaid lootust, et ehk läheb nende kompetentse kunagi tulevikus tarvis. Seega vaatamata üllatele eesmärkidele, mida väljapakutud meetmetega soovitakse saavutada, ei ole ükski neist mõjusaks lahenduseks vaesusprobleemi kõrvaldamisel. Piltlikult öeldes üritatakse majandus- ja tööturupoliitikatega õpetada ujumist, kui vaid keegi basseini vee ka sisse laseks...

Üheks vaesust ravivaks rohuks ehk “basseiniveeks” ei ole midagi muud kui koordineeritud täistööhõive tagamine koos madalama sissetulekuga isikute elustandardit parendava sotsiaalkindlustus- ja maksusüsteemiga. Näiliselt lihtne lahendus, kuid Eesti oludes poliitiliselt teostamatu, vähemalt tänasel päeval. Väljakujunenud maksusüsteem on valitsuse püha lehm, mida kui ekspordiartiklit “müüakse” välismaailmale, ning teisalt hellitatakse naiivset lootust, et turujõud on võimelised saavutama täistööhõivet olukorras, kus nii era- kui ka avalik sektor on otsustanud säästukuurile minna. Mida annaks siis üleüldse teha? Suurt midagi olukorras, kus valitsus on langenud eneseimetluse ohvriks, sipeldes poliitilise nartsissismi ahelais – pälvimaks välismaailma heakskiitu täidame lakeiliku eeskujulikkusega ettekirjutisi ja soovitusi, kui vaid mõned ebamugavad erandid välja jätta. Üheks selliseks on ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon, mis näeb muuhulgas ette iga inimese õigust tööle. Selle klausli taustal võiks valitsuse viimase aja tegemisi pidada lausa “kriminaalseks”, kus solidaarsuse lipu all on nõustutud andma Eestipoolset garantiid euroala päästefondi, samas kui igasugune arutelu riigipoolse töökohtade garanteerimise programmi rakendamise võimalikkusest kui ühest moodusest võitlemaks vaesuse ja tööpuudusega Eestis on päevakorrast välja jäetud.

“Riik kui viimse abinõuna tööandja” (employer of last resort ehk ELR) kontseptsiooni ellukutsumine ehk töötute rakendamine avalike teenuste ja kaupade pakkumiseks on üheks realistlikuks alternatiiviks, mida rakendatud paljudes riikides (Ameerika Ühendriigid, Argentiina jpt.). Samas, mainitud käsituse korraliku eestikeelse vaste puudumine ilmestab juurdunud ideoloogilise mentaliteedi kitsarinnalisust, mis väljakujundatud sotsiaalkindlustussüsteemiga on sisuliselt institutsionaliseerinud Eestis almusühiskonna ehk vaeseks olemise. Riiklike investeeringute, innovatsiooni edendavate riigihangete ja kogunõudlust stimuleerivate meetmete vajalikkust ei saa kahtluse alla seada, kuid vaesuses virelevaid riskigruppe puudutavad need väga kaudselt, kui üldse, mistõttu vaid sihtgruppidele suunatud meetmetega on võimalik saavutada soovitud tulemusi. Töökohti võib läbi avalik sektori luua väga erinevalt - alates stipendiumiskeemide rakendamisest kuni otseste töökohtadeni, mis vähendavad sotsiaalseid kulusid ning võimaldavad leevendada teisi ühiskonnas eksisteerivaid probleeme, nt. lastehoiu- ja hoolekandesüsteemis ning heakorratöödel, kui valitsuse tasandil ei hakata programmist poliitilist profiiti lõikama, stigmatiseerides abivajajaid. ELR-iga saavutatav inimeste kindlustunde paranemine on stiimuliks erasektorile suurendamaks nõudlust tööjõu järele, mille tulemusena toimub vaid tööjõu siirdumine ühest sektorist teise.

ELR ei ole “lõplik lahendus probleemile”, vaid üks alternatiividest, mida tasuks poliitikutel oma mõtteharjutusrepertuaari lisada, samas kui selles vaid tondi nägemine peegeldab poliitilist skisofreeniat. Saab kindlasti välja tuua poolt- ja vastuargumente, ent ELR ja kapitalism ei ole üksteist välistavad. Seega oleks aeg hakata mõtlema süveneva euro-kriisi oludes alternatiivsetele võimalustele, sealhulgas riigi rahanduse valdkonnas, kuidas kohalikku majandust ja ennekõike elanikke jalule tõsta. On sinisilmne loota, et ainuüksi välisinvesteeringud suudavad tagada stabiilse ja jätkusuutliku majanduskasvu, rääkimata majandusarengust, mistap tänaste ja tulevaste ühiskondlik-majanduslike arengute taustal hellitan lootust, et poliitiline eliit on võimeline tõstma oma intellektuaalset kapatsiteeti ning võimekust tegeleda komplekssete väljakutsetega, millega lähiajal tuleb silmitsi seista.