September 10, 2010

Tööandjate manifesti tähendusest

By Erkki Karo


Majanduse struktuursete muutuste üle on võimalik arutleda nii emotsionaalselt ja omakasupüüdlikult kui ka neutraalselt ja analüütiliselt. Kumba mõttemaailma võiks kuuluda Tööandjate manifest? Ametiühingute eestkõnelejad ning isegi peaminister on sildistanud manifesti esimesse kategooriasse, kuid neid silte on seatud suuresti samamoodi emotsionaalselt ja ehk ka isiklikest huvidest lähtuvalt.

2008. aastal ilmus innovatsiooni ja tehnoloogilise arengu uuringute valdkonnas raamat Small Country Innovation Systems (toimetanud Charles Edquist ja Leif Hommen), mis võrdleb omavahel viite kiire tehnoloogilise arengu ja majanduskasvuga majandust (Aasia tiigrid ja Iirimaa) ning viite küpsema majandusstruktuuriga ja väiksema kasvudünaamikaga arenenud riiki (Skandinaavia riigid ja Holland). Sellest raamatust võib tuua välja huvitavaid mõtteid ja järeldusi, mis võiksid olla olulised ka praeguse Tööandjate manifesti sisu ja reaktsioonide valguses.

Ühe huvitava paradoksina tuuakse raamatus välja järeldus, et kui vaadata erinevate riikide suutlikkust seada prioriteete majanduspoliitika struktuursete arengute kujundamisel, strateegiliste valikute tegemisel ja poliitikate koordineerimisel (n. migratsiooni- ja maksupoliitika sidumine tööstus- või innovatsioonipoliitikaga jne.), siis kiiresti arenevad Aasia riigid on suutnud seda teha lihtsamini ja efektiivsemalt, kui küpset heaoluühiskonda esindavad Skandinaavia riigid. Skandinaavia riikidele heidetakse ette, et viimastel kümnenditel on nende tegelik arengupotentsiaal pidurdunud ning järjest keerulisemaks on muutunud strateegiliste poliitikate kujundamine ja valikute tegemine. Selle tulemusena on riiklikud majanduspoliitikad muutunud hägusaks ning ei oma piisavalt olulist mõju majanduse sisulistele arengutele, et käia kaasas tehnoloogiliste muutustega. Samas väidetakse, et nüüdseks on need tendentsid üha enam esile kerkimas ka kiire arenguga Aasia riikides.

Huvitaval kombel ei seletata seda paradoksi mitte liiga suure riigi või liiga keeruliste poliitikatega, mida riik ei ole võimeline ellu viima. Vastupidi, raamatu autorid väidavad, et põhjused, miks kiire arenguga riigid on varasemalt suutnud ellu viia tugevaid ja kohenemisvõimelisi poliitikaid ning küpsed riigid on viljelenud pigem struktuurseid arenguid mittetoetavaid hägusaid poliitikaid, seisnevad hoopiski poliitikaid mõjutavate huvigruppide koosseisudes ja tugevuses.

Raamatus väidetakse (hüpoteesi tasandil), et Aasia tiigrid saavutasid majanduskasvu ja tehnoloogilise arengu, kuna nende arengutee alguses puudusid ühiskonnas tugevad huvigrupid traditsioonilistes, kuid väheneva lisandväärtusega tööstusharudes, mille eesmärgiks oleks status quo säilitamine (ehk oma positsiooni säilitamine läbi suuremate riiklike toetuste või väiksemate riiklike piirangute ja koormiste). Seetõttu said ka riigid rakendada tugevate prioriteetidega poliitikaid ja viia ellu põhimõttelisi visioone, mis tagasid tehnoloogilise arengu ja majandusliku kasvu.

Tänaseks on aga Aasias esile kerkinud oht, et ‘eilsed’ uued tehnoloogiad ja tööstused on muutunud samasugusteks traditsioonilisteks valdkondadeks, kus lisandväärtus kaheneb, mistõttu tööstuste huvid ja ootused riiklike poliitikate suhtes on muutumas. Samamoodi, Skandinaavia riikides on raamatu autorite väitel viimastel kümnenditel olnud läbivaks oluliseks mõjuteguriks just traditsiooniliste tööstuste huvigrupid, kelle eesmärgiks on olnud status quo säilitamine, mis on võimalik läbi üldiste, häguste ja horisontaalsete poliitikate, mille peamiseks eesmärgiks ei ole majanduse struktuursete muutuste läbiviimine (horisontaalse poliitika näiteks võiks olla sotsiaalmaksu lagi kõikidele kõrgepalgalistele töökohtadele; tugevate prioriteetidega poliitika näiteks võiks olla sotisaalmaksu lagi IKT ja teiste kõrgtehnoloogiliste valdkondade T&A töötajatele vms.).

Innovatsiooni kontekstis räägivad nii visionäärid kui ka poliitikakujundajad väikeettevõtete, uute start-up’ide (n. IKT puhul poisid naabri garaažist) ja muude seni avaldumata ettevõtlikkuse initsiatiivide tähtsusest ja nende riikliku toetamise olulisusest. Tööandjate manifesti esitanud Tööandjate Keskliidu liikmeskonnas (ja ka nõukogus) on uute tehnoloogia valdkondade esindajad, väikeettevõtjad ja võimalikud uue ‘Eesti Nokia’ omanikud selgelt vähemuses.

Seega, kuigi me ei saa selgelt väita, et Eestis domineeriks tugevad traditsioonilised tööstusharud uute tärkavate tehnoloogia valdkondade üle, võivad huvigruppide mõjujooned ja eesmärgid poliitikas olla ühesemalt selged – eriti kui uutes tehnoloogiavaldkondades domineerivad väikeettevõtted, virtuaalsed ja globaalsed tegijad, võrgustikud jne., kellel ei ole kombeks rahvuslikke huvigruppe ja käegakatsutavaid kogukondi luua, või nendele loota.

Selles valguses, ehk on Tööandjate manifest ‘vanakooli’ (heas mõttes) meeste nägemus, mitte kõikide praeguste ja tulevaste tööandjate nägemus, mille kõrvale oleks vaja konkureerivat mõttekäiku ettevõtjatelt, kelle jaoks ei ole tulevik mitte 2011-2015, vaid kuskil kaugemal tehnoloogilise arengu trajektooril. Samas, kui selline mõttekäik on tõene, siis peaks ehk ka riik vaatama üle oma majanduspoliitika kujundamise mudeli, kus avaliku sektori poliitikakujundamise võimekuse asemel eelistatakse loota ettevõtlust ja tööstust esindavate organisatsioonide visioonide ja nägemuste peale. Kui viimased on selgelt ühele poole kaldu, siis on oht, et kogu majanduspoliitika kisub kreeni või ei vasta tuleviku ootustele ja vajadustele.