Euroopa2020 – tagasihoidlik retoorika reform?

By Erkki Karo

Miks võib väita, et Lissaboni strateegia reformimine Eruoopa2020 strateegiaks on kõigest tagasihoidlik retoorika reform?

Esiteks on strateegia puhul tegemist poliitilisele eliidile kuuluva reformiga ehk selle sisu üle otsustamine on poliitilise (ja osalt tippametnike) eliidi privileeg. Osapoolte – nii huvigruppide kui ka tegelikult väiksemate ja uuemate liikmesriikide – kaasamine ja konsulteerimine toimub ennekõike domineeriva retoorika legitimiseerimiseks. Seda seetõttu, et tegemist on väga üldsõnalise ja EL-sisestest erinevustest – nagu regioonide kvalitatiivselt erinev võimekus ja vajadus, poliitilised vaated ja väärtused jne. – ülelibisev strateegiadokument, mille eesmärgiks ei ole midagi sisuliselt ära teha, vaid paika panna järgmiste kümnendite sõnade mäng ja õigustada varem Lissaboni strateegia raames tehtu suhtelist edukust.

Teiseks ja tulenevalt paljuski eelmisest, Euroopa2020 jääbki suure tõenäosusega retoorika tasemele seetõttu, et strateegia koosneb ennekõike liiga ümmargustest ja üldistest eesmärkidest ning puudub tegelikult nägemus ja kokkulepe, et milline on hea plaan nende eesmärkide täitmiseks. Strateegia probleemiks on see, et formaalsete eesmärkide taga (tööhõivest ja innovatsioonist keskkonnapoliitika eesmärkideni) on ka sisulised eesmärgid ehk nägemus kuidas ja milliste meetmetega formaalseid eesmärke täita. Viimane aspekt on aga poliitilise retoorika jaoks liiga detailne ja teiselt poolt on selles ka väga raske EL-tasandil kokku leppida, sest siin muutuvad regioonide erinevad vaated ja nägemused liiga olulisteks. Probleem seisneb selles, et neid eesmärke võib saavutada või nende täitmise poole püüelda nii heade kui ka halbade poliitikate abil.

Seega võib öelda, et Euroopa2020 eesmärkide täitmine ei sõltu mitte Euroopa2020 strateegiadokumendist ja selle detailsest sisust, vaid hoopis keerulisematest EL-i ja rahvusriikide poliitikatest ja tegevustest.

Eesti kui edukas retoorika vabariik?

Eelneva valguses võib väita, et Eesti on äärmiselt osav ja tubli EL retoorika kasutamisel ja selle toetamisel. Eesti nägemus Euroopa2020 strateegia eesmärkidest on ju väga eeskujulik – sisuliselt toetame me kõiki Euroopa2020 põhieesmärke püüdes neid saavutada vähemalt sama hästi või isegi paremini. Ka siseriiklikud eesmärgid (tootlikkus, eksport, haridus) on sisult ideaalsed EL retoorikaga sidumiseks. Samas võib ka siin väita, et tegemist on pelgalt retoorikaga, mille tähtsus Euroopa2020 ja Eesti sisuliste eesmärkide täitmisel on võrdlemisi vähetähtis.

Esiteks, Euroopa2020 põhieesmärkide ja Eesti lisatud eesmärkide puhul ei ole tegemist mitte millegi uuega. Kõige selle olulisus on teada juba vähemalt viimased 10 aastat ja seda sõltumata Lissaboni/Euroopa2020 strateegia olemasolust. Hoopis olulisem küsimus, mis retoorikas on alati tagaplaanil, on selles, et kuidas neid eesmärke realiseerida.

Teiseks, eelnevat toetab ka tõsiasi, et Eesti nägemus Euroopa2020st pigistab silma kinni nii mitmegi väärtuste erinevuse osas. Eesti päevapoliitika reaalsusega lähevad vastuollu EL-tasandil rõhutatavad väärtused nagu liikumine sotsiaalse turumajanduse suunas, tööstuspoliitika olulisus EL-i poliitilises retoorikas jne. Tõsiasi, et EL-i ja liikmesriikide nägemuste vahel võivad tekkida olulised väärtuspõhised erinevused, millest lihtsalt üle vaadatakse, viitab sellele, et tegemist on väga üldise retoorikaga, millel pole suurt kaalu siseriiklikes poliitikaprotsessides.

Kolmandaks, vaatamata sellele, et EL näeb Euroopa2020-s võtmestrateegiat peamiste poliitiliste eesmärkide paikapanemisel ja siseriiklike poliitikate kujundamisel, on Eesti lähitulevikku arvesse võttes tegemist sisuliselt teisejärgulise strateegia ja poliitilise retoorika kujundamise protsessiga. Vaadates EL-i ja Eesti prioriteete Euroopa2020 raamistikus on selge, et suurem osa eesmärkide täitmiseks kasutatavast finantsvõimekustest tuleb ennekõike EL struktuurivahenditest. Seetõttu muutub olulisemaks ennekõike see, kuidas ja milliseid reegleid ja prioriteete kirjutab EL ette struktuurivahendite kasutamiseks.

Paradoksaalselt, Eesti võimekus täita Euroopa2020 raames seatud eesmärke võib olla rohkem sõltuvuses EL-i suutlikkusest koordineerida oma poliitikaid (siduda Euroopa2020 struktuurivahendite poliitikaga) kui Eesti enda sammudest Euroopa2020 retoorika tegudeni viimisel. Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti on olnud silmatorkavalt edukas Euroopa2020 retoorika kodustamisel. Sisuliste eesmärkide täitmiseks peaks Eesti veel endale pea ja seda kandva selgroo soetama.